1.

Kas ELL artiklit 2, artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja ELL artikli 4 lõiget 3 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade (2) kohta põhjendustega 2, 15 ja 22 ning artikli 11 lõikega 4, arvestades liikmesriikide kohustust võtta liiklusohutuse parandamise eesmärgi saavutamiseks kõik asjakohased ja vajalikud meetmed isikute Euroopa Liidus vaba liikumise kontekstis ning vastavalt komisjoni (3) otsusele 2006/928/EÜ, viitega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 viimasele lausele, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune õiguslik olukord, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, kus süüdi mõistetud apellant nõuab peatatud juhiloaga autojuhtimise süüteo kohta kriminaalasjas tehtud lõpliku süüdimõistva otsuse tühistamist erakorralist õiguskaitsevahendit kasutades, mis annaks talle uuesti juhtimisõiguse ja vabaduse kogu Euroopa Liidus ringi liikuda, tuginedes soodsaima karistusseaduse kohaldamise põhimõttele, mida oleks tulnud kohaldada asja sisulise lahendamise menetluse käigus ning mis oleks tähendanud lühemat aegumistähtaega, mis lõppes enne kohtuasjas otsuse tegemist, kuid mis tuvastati alles hiljem riigisisese konstitutsioonikohtu otsusega, millega tunnistati põhiseadusevastaseks kriminaalvastutuse aegumise katkemist käsitleva seaduse tekst (2022. aasta otsus) seadusandja tegevusetuse tõttu, kuna viimane ei astunud samme, et viia seaduse tekst kooskõlla sama konstitutsioonikohtu varasema otsusega, mis tehti neli aastat enne eespool viidatud otsust (2018. aasta otsus) – ja vahepeal oli esimese astme kohtute praktika, mis tekkis esimese otsuse alusel, juba välja kujunenud selles suunas, et kõnealune tekst oli jätkuvalt olemas sellisel kujul, nagu seda mõisteti pärast konstitutsioonikohtu esimest otsust –, mille praktiline tagajärg oli see, et kõikide selliste süütegude aegumistähtaeg, mille kohta ei olnud tehtud lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust enne konstitutsioonikohtu esimest otsust, vähendati poole võrra ning et kõnealuse [süüdistatava] suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus seejärel lõpetati?

2.

Kas ELL artiklit 2, mis on seotud õigusriigi väärtustega ja inimõiguste austamisega ühiskonnas, mida iseloomustab õigus, ning ELL artikli 4 [lõiget 3] liidu ja liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö kohta, kohaldades komisjoni otsust 2006/928/EÜ seoses kohustusega tagada Rumeenia kohtusüsteemi tõhusus, viitega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 [lõike 1] viimasele lausele, milles sätestatakse soodsama karistusseaduse põhimõte, tuleb seoses riigisisese kohtusüsteemi kui tervikuga tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline õiguslik olukord, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, kus süüdimõistetud apellant nõuab peatatud juhiloaga autojuhtimise süüteo kohta kriminaalasjas tehtud lõpliku süüdimõistva otsuse tühistamist erakorralist õiguskaitsevahendit kasutades, mis annaks talle uuesti juhtimisõiguse ja vabaduse kogu Euroopa Liidus ringi liikuda, tuginedes soodsaima karistusseaduse kohaldamise põhimõttele, mida oleks tulnud kohaldada asja sisulise lahendamise menetluse käigus ning mis oleks tähendanud lühemat aegumistähtaega, mis lõppes enne kohtuasjas otsuse tegemist, kuid mis tuvastati alles hiljem riigisisese konstitutsioonikohtu otsusega, millega tunnistati põhiseadusevastaseks kriminaalvastutuse aegumise katkemist käsitleva seaduse tekst (2022. aasta otsus) seadusandja tegevusetuse tõttu, kuna viimane ei astunud samme, et viia seaduse tekst kooskõlla sama konstitutsioonikohtu varasema otsusega, mis tehti neli aastat enne eespool viidatud otsust (2018. aasta otsus) – ja vahepeal oli esimese astme kohtute praktika, mis tekkis esimese otsuse alusel, juba välja kujunenud selles suunas, et kõnealune tekst oli jätkuvalt olemas sellisel kujul, nagu seda mõisteti pärast konstitutsioonikohtu esimest otsust –, mille praktiline tagajärg oli see, et kõikide selliste süütegude aegumistähtaeg, mille kohta ei olnud tehtud lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust enne konstitutsioonikohtu esimest otsust, vähendati poole võrra ning et kõnealuse [süüdistatava] suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus seejärel lõpetati?

3.

Kui [vastus kahele esimesele küsimusele] on jaatav, ning ainult juhul, kui liidu õigusega kooskõlalist tõlgendust ei saa anda, siis kas liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või praktika, mille alusel riigisisestele tavakohtutele on siduvad riigisiseses konstitutsioonikohtu otsused ning riigisisese kõrgeima kohtu siduvad otsused, ning sel põhjusel ja välja arvatud juhul, kui nad panevad toime distsiplinaarrikkumise, ei või nad jätta omal algatusel kohaldamata viidatud otsustest tulenevat kohtupraktikat, ka juhul kui nad leiavad Euroopa Kohtu otsust arvestades, et kõnealune kohtupraktika on vastuolus ELL artikliga 2, ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja ELL artikli 4 [lõikega 3], koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta põhjendustega 2, 15 ja 22 ning artikli 11 lõikega 4, arvestades liikmesriikide kohustust võtta liiklusohutuse parandamise eesmärgi saavutamiseks kõik asjakohased ja vajalikud meetmed ning vastavalt komisjoni otsusele 2006/928/EÜ, viitega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 viimasele lausele, nagu põhikohtuasjas käsitletavas olukorras?