(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/98/EL (4) tuleb teha mitmeid muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)

Liit peaks tagama seaduslikult liikmesriikides elavate kolmanda riigi kodanike õiglase kohtlemise ning tõhusama integratsioonipoliitika abil tuleks kehtestada nendele kolmanda riigi kodanikele õigused ja kohustused, mis on võrreldavad liidu kodanike õiguste ja kohustustega.

(3)

Liikmesriikides praegu kohaldatavaid õigusnorme aitaks lihtsustada ja ühtlustada see, kui sätestataks ühtse taotluse menetlus, mille tulemusel antakse üheainsa haldustoiminguga välja üksainus luba, milles on ühendatud elamis- ja tööluba.

(4)

Selleks et võimaldada esmakordset sisenemist riigi territooriumile, peaks liikmesriigil olema võimalik väljastada ühtne luba, või viisa, kui neid lube väljastatakse alles pärast riiki sisenemist. Liikmesriik peaks sellise ühtse loa või viisa väljastama aegsasti.

(5)

Käesoleva direktiiviga tuleks kehtestada sätted ühtse loa taotluse läbivaatamise menetluse kohta. See menetlus peaks olema tõhus ja juhitav, võttes arvesse liikmesriikide haldusasutuste tavalist töökoormust, ning samuti läbipaistev, õiglane ja mittediskrimineeriv, et asjaomased isikud saaks mõistliku aja jooksul vajaliku õiguskindluse.

(6)

Göteborgis 17. novembril 2017 välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sambaga on loodud põhimõtted, millest juhinduda võrdsete võimaluste ja tööturule juurdepääsu, õiglaste töötingimuste ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse tagamisel. Direktiivi 2011/98/EL läbivaatamine on osa komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatise „Uus rände- ja varjupaigalepe“ järelmeetmena kavandatud oskuste ja talendi paketi meetmetest. See läbivaatamine on ka üks komisjoni 4. märtsi 2021. aasta teatise „Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava“ element.

(7)

Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirata liikmesriikide pädevust reguleerida nõudeid ühtse loa väljastamiseks töötamise eesmärgil. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide õigust kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 79 lõikega 5. Sellest lähtuvalt peaks liikmesriikidel olema võimalik tunnistada ühtse loa taotlus vastuvõetamatuks või see tagasi lükata.

(8)

Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma kolmanda riigi kodanike ja tööandjate vahelised töölepingud ja töösuhted. Kui liikmesriigi õigus lubab kolmanda riigi kodanikke vastu võtta liikmesriigis asuvate ajutist tööd vahendavate asutuste kaudu, kes sõlmivad töötajaga töösuhte, ei tohiks selliseid kolmanda riigi kodanikke käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Kõiki käesoleva direktiivi sätteid, mis käsitlevad tööandjaid, tuleks samavõrra kohaldada ka selliste ajutist tööd vahendavate asutuste suhtes.

(9)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada lähetatud kolmanda riigi kodanike suhtes. See ei tohiks takistada kohtlemast kolmanda riigi kodanikke, kes liikmesriigis seaduslikult elavad ja töötavad ja kes lähetatakse teise liikmesriiki, võrdsena lähteliikmesriigi kodanikega kogu lähetuse kestel nende töötingimuste osas, mida ei mõjuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ (5) kohaldamine.

(10)

Kolmanda riigi kodanikud, kes on saanud kaitse vastavalt liikmesriigi õigusele, rahvusvahelistele kohustustele või liikmesriigi tavadele, ei peaks kuuluma käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, välja arvatud III peatükk, mida tuleks kohaldada, kui neil on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud töötada ning nad töötavad või on töötanud.

(11)

Käesoleva direktiiviga ei tuleks hõlmata kolmanda riigi kodanikke, kes on saanud pikaajalise elaniku staatuse nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ (6) kohaselt, kuna neil on üldiselt rohkem õigusi ja erinev elamisluba – pikaajalise elaniku ELi elamisluba.

(12)

Käesoleva direktiiviga ei tuleks hõlmata kolmanda riigi kodanikke, kes on lubatud liikmesriiki hooajatöödele ja on taotlenud liikmesriiki lubamist või on sinna lubatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/36/EL, (7) kuna nende suhtes kohaldatakse direktiiviga 2014/36/EL kehtestatud erikorda.

(13)

Liikmesriikide kohustus määrata kindlaks, kas taotluse peaks esitama kolmanda riigi kodanik või kõnealuse kolmanda riigi kodaniku tööandja, ei tohiks piirata sellise korra kohaldamist, mille puhul nõutakse mõlema poole kaasamist menetlusse. Liikmesriigid peaksid ühtse loa taotluse läbi vaatama ja seda hindama juhul, kui kolmanda riigi kodanik elab väljaspool seda liikmesriiki, kuhu kõnealune kolmanda riigi kodanik sisenemist taotleb, või juhul, kui kõnealune kolmanda riigi kodanik juba elab asjaomases liikmesriigis kehtiva elamisloa alusel, mille on väljastanud asjaomane liikmesriik kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 1030/2002 (8). Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta vastu taotlusi liikmesriigis seaduslikult viibivatelt kolmanda riigi kodanikelt.

(14)

Ühtse taotluse menetlust ja ühtset luba käsitlevaid käesoleva direktiivi sätteid ei tohiks kohaldada ühtsete või pikaajaliste viisade suhtes. Kui liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud nõuded on täidetud ja kui liikmesriik väljastab ühtset luba ainult oma territooriumil, peaks asjaomane liikmesriik väljastama kolmanda riigi kodanikule ühtse loa saamiseks nõutava viisa.

(15)

Taotlust käsitleva otsuse vastuvõtmise tähtaeg peaks hõlmama aega, mida on vaja tööturu olukorra kontrollimiseks, kui asjaomane kontroll viiakse läbi seoses üksiktaotlusega ühtse loa saamiseks. Seetõttu ei hõlma otsuse vastuvõtmise tähtaeg tööturu olukorra üldist kontrollimist, mis ei ole seotud üksiktaotlusega ühtse loa saamiseks. Liikmesriigid peaksid püüdma ühtse loa saamiseks nõutava viisa väljastada aegsasti.

(16)

Et vältida topelttööd ja menetluse pikalevenimist, peaksid liikmesriigid püüdma nõuda taotlejalt asjakohaste dokumentide esitamist ainult üks kord ning kontrollima ainult ühe korra põhjalikult dokumente, mille taotleja on neile esitanud nii ühtse loa väljastamiseks kui ka kohaldataval juhul ühtse loa saamiseks nõutava viisa väljastamiseks.

(17)

Käesoleva direktiivi kohase pädeva asutuse määramine ei tohiks piirata teiste ametiasutuste, ning kui see on kohaldatav, tööturu osapoolte rolli ja ülesandeid seoses taotluse läbivaatamise ja selle kohta otsuse tegemisega.

(18)

Taotlust käsitleva otsuse vastuvõtmise tähtaeg ei tohiks siiski hõlmata kvalifikatsiooni tunnustamiseks nõutavat aega. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata riigisiseste menetluste kohaldamist diplomite tunnustamiseks.

(19)

Tagajärjed, mis kaasnevad juhul, kui ametiasutused ei tee otsust ettenähtud tähtajaks, tuleks kindlaks määrata liikmesriigi õiguses ja nende suhtes peaks olema võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid.

(20)

Nagu on osutatud komisjoni 27. aprilli 2022. aasta teatises „Oskustööliste ja andekate inimeste ELi meelitamine“, on talendipartnerlused üks uue rände- ja varjupaigaleppe välismõõtme peamisi vahendeid. Talendipartnerluste eesmärk on tugevdada koostööd liidu, liikmesriikide ja partnerriikide vahel ning edendada rahvusvahelist tööjõu liikuvust ning andekate inimeste arengut vastastikku kasulikul ja ringluspõhisel viisil. Ühtse loa taotluste menetlemise kiirendamine käesolevas direktiivis sätestatud piirides võib samuti aidata talendipartnerlusi peamiste partnerriikidega tulemuslikult rakendada.

(21)

Selleks et muuta liidu tööturud tõhusamaks ja atraktiivsemaks, peaks liikmesriikidel olema võimalik kiirendada käesolevas direktiivis sätestatud piirides sellise kolmanda riigi kodaniku poolt või nimel esitatud ühtse loa taotluse menetlemist, kes on juba teises liikmesriigis ühtse loa valdaja.

(22)

Ühtne luba tuleks koostada vastavalt määrusele (EÜ) nr 1030/2002 ja liikmesriikidel peaks olema võimalik esitada selles lisateavet eelkõige selle kohta, kas isikul on lubatud töötada või mitte. Muu hulgas selleks, et rännet paremini ohjata, ei peaks liikmesriik esitama teavet töötamise lubamise kohta mitte ainult ühtses loas, vaid kõigis väljastatavates elamislubades, sõltumata loa või elamisloa liigist, mille alusel kolmanda riigi kodanik on lubatud liikmesriiki ja mille alusel talle on antud juurdepääs kõnealuse liikmesriigi tööturule. Kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1030/2002 peaks kolmanda riigi kodanikel olema õigus kontrollida paberkandjal või elektrooniliselt esitatud teavet ning asjakohasel juhul nõuda selle parandamist või kustutamist.

(23)

Käesoleva direktiivi sätteid, mis puudutavad muul kui töötamise eesmärgil väljastatavaid elamislube, tuleks kohaldada üksnes selliste lubade vormi suhtes ning need ei tohiks piirata liidu ega riigisiseseid õigusnorme, mis käsitlevad riiki lubamise menetlusi ja selliste lubade väljastamise menetlusi.

(24)

Käesoleva direktiivi sätted, mis käsitlevad muul kui töötamise eesmärgil väljastatud ühtset luba ja elamisluba, ei tohiks takistada liikmesriikidel täiendava paberkandjal dokumendi väljastamist, et anda töösuhte kohta täpsemat teavet kui see, mis mahub elamisloale. Sellise dokumendi abil saab ära hoida kolmanda riigi kodanike ärakasutamist ning võidelda ebaseadusliku töötamise vastu, kuid selle kasutamine peaks olema liikmesriikide jaoks vabatahtlik ja see ei tohiks asendada tööluba, kuna see kahjustaks ühtse loa kontseptsiooni. Sellist teavet võib säilitada ka elektrooniliselt, kasutades määruse (EÜ) nr 1030/2002 artikliga 4 ja selle lisa punkti a alapunktiga 20 pakutavaid tehnilisi lahendusi. Lisaks nõutakse tööandjatelt kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1152, (9) et nad teavitaksid kolmandast riigist pärit töötajaid töösuhte olulistest aspektidest ja nende muudatustest.

(25)

Tingimused ja kriteeriumid, mille alusel saab ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise taotluse tagasi lükata või mille alusel saab ühtse loa kehtetuks tunnistada, peaksid olema objektiivsed ja kehtestatud riigisisese õigusega, hõlmates kohustust järgida liidu eelistamise põhimõtet, mis on sõnastatud eeskätt 2003. aasta ja 2005. aasta ühinemisaktides. Tagasilükkamise ja kehtetuks tunnistamise otsused peaksid olema igakülgselt põhjendatud. Ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise taotluse tagasilükkamise otsus ja ühtse loa kehtetuks tunnistamise otsus peaksid põhinema liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud kriteeriumidel, arvestama asjakohasel juhul juhtumi konkreetseid asjaolusid ja olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Taotluse keerukusega seotud erandlikel ja igakülgselt põhjendatud asjaoludel ning taotleja huvides peaks olema võimalik käesoleva direktiivi kohase otsuse tegemise tähtaega pikendada 30 päeva võrra. Kui ühtse loa valdaja vahetab tööandjat, peaks pikendamine veel 15 päeva võrra olema igakülgselt põhjendatud.

(26)

Tagamaks, et kolmanda riigi kodanikel ja nende perekondadel oleks võimalik tegelikult kasutada oma õigusi, peaksid liikmesriigid andma neile tasuta kättesaadavat teavet ühtse loa taotlemiseks vajalike dokumentaalsete tõendite, riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste ning nende ja nende pereliikmete õiguste ja kohustuste ning kaitsmise menetluslike tagatiste kohta. Kõnealune teave peaks hõlmama teavet tööturu osapoolte kohta, pöörates erilist tähelepanu töötajate organisatsioonidele, et suurendada nende teadmisi eesmärgiga neid tööl paremini kaitsta.

(27)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/399 (10) ning konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (11) (edaspidi „Schengeni konventsioon“) artikliga 21 tuleks kolmanda riigi kodanikel, kellel on kehtiv reisidokument ja Schengeni acquis’d täielikult kohaldava liikmesriigi väljastatud ühtne luba, lubada vabalt siseneda Schengeni acquis’d täielikult kohaldavate liikmesriikide territooriumitele ja nende piires vabalt liikuda kuni kolme kuu jooksul iga kuue kuu pikkuse ajavahemiku kohta.

(28)

Asjakohaste horisontaalsete liidu õigusaktide puudumise tõttu on kolmanda riigi kodanike õigused erinevad ning sõltuvad liikmesriigist, kus nad töötavad, ja nende kodakondsusest. Selleks et sidusat sisserändepoliitikat edasi arendada, vähendada liidu kodanike ja liikmesriigis seaduslikult töötavate kolmanda riigi kodanike õiguste erinevust ning täiendada kehtivat sisserändealast acquis’d, tuleks kehtestada õigused, et eeskätt täpsustada valdkonnad, kus kolmanda riigi kodanikke, kellel veel ei ole pikaajalise elaniku staatust, käsitletakse võrdselt liikmesriigi kodanikega. Selliste sätete eesmärk on kehtestada liidus võrdsed miinimumtingimused, tunnustada panust, mille kolmanda riigi kodanikud annavad liidu majandusse oma töö ja maksude maksmisega, ning vähendada kolmanda riigi kodanike võimalikust ärakasutamisest tulenevat ebaõiglast konkurentsi liikmesriigi kodanike ja kolmanda riigi kodanike vahel. Kolmandast riigist pärit töötaja peaks käesoleva direktiivi kohaselt tähendama kolmanda riigi kodanikku, kes on lubatud liikmesriiki ja elab seal seaduslikult ning kellel on lubatud töötada töösuhte raames liikmesriigi õiguse või tava kohaselt. Seda arvestades peab kolmandast riigist pärit töötajal olema liikmesriigi õiguse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat.

(29)

Kui ühtse loa valdaja vahetab tööandjat, peaks uus tööandja teatama pädevatele asutustele tööga seotud üksikasjadest liikmesriigi õiguses sätestatud korras. Selliste töötingimuste nagu tööandja aadressi, tavapärase töö tegemise koha, tööaja ja töötasu muutumine ei ole iseenesest käsitatav tööandja vahetamisena.

(30)

Kõigil liikmesriikides seaduslikult elavatel ja töötavatel kolmanda riigi kodanikel peaksid olema vähemalt ühetaolised õigused nende elukohaliikmesriigi kodanikega, st neid tuleks kohelda selle kodanikega võrdselt, sõltumata kolmanda riigi kodanike riiki lubamise esialgsest eesmärgist või alusest. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades tuleks õigus võrdsele kohtlemisele anda nii neile kolmanda riigi kodanikele, kes on liikmesriiki lubatud töötamise eesmärgil, kui ka neile, kes on liikmesriiki lubatud muul eesmärgil ja kellele on antud juurdepääs liikmesriigi tööturule muude liidu või liikmesriigi õigusnormide alusel, sealhulgas kolmandast riigist pärit töötajate pereliikmetele, kes on liikmesriiki lubatud nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ (12) kohaselt, ning kolmanda riigi kodanikele, kes on liikmesriiki lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/801 (13) kohaselt.

(31)

Õigus võrdsele kohtlemisele teatavates valdkondades tuleks tagada vaid neile kolmanda riigi kodanikele, kes elavad liikmesriigis seaduslikult ning kellele on antud juurdepääs liikmesriigi tööturule, mis on märgitud elamis- ja töötamisõigust andvas ühtses loas või muul eesmärgil väljastatud elamisloas, milles on märge töötamise lubamise kohta.

(32)

Käesolevas direktiivis osutatud kolmandast riigist pärit töötajate õigus liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele seoses töötamise ja töötingimustega aitab kaasa inimväärsele tööle ja aitab hoida ära kolmandast riigist pärit töötajate ärakasutamist. Kõnealune õigus peaks hõlmama vähemalt töötamise tingimusi, töötasu, sealhulgas ületunnitöö määrad, mahaarvamised ja maksmata jäänud tasu väljamaksmine, tööandja maksejõuetuse korral esitatavaid nõudeid, võrdväärse töö eest võrdse töötasu maksmise põhimõtte kohaldamist, töölt vabastamist, meeste ja naiste võrdset kohtlemist, koolitust, töötervishoidu ja tööohutust, tööaega ja puhkust. Õigus võrdsele kohtlemisele peaks hõlmama liidu õiguse, liikmesriigi õiguse, kehtivate kollektiivlepingute ja liikmesriigi tavaga kehtestatud töötingimusi samadel tingimustel, mis kehtivad asjaomase liikmesriigi kodanike suhtes.

(33)

Liikmesriik peaks tunnustama kolmanda riigi kodaniku kvalifikatsiooni, mis on omandatud teises liikmesriigis, samal viisil kui liidu kodanike omi ning kolmandas riigis omandatud kvalifikatsiooni tuleks võtta arvesse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2005/36/EÜ (14). Kolmandast riigist pärit töötajate õigus võrdsele kohtlemisele seoses diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamisega asjaomaste riigisiseste menetluste kohaselt ei tohiks piirata liikmesriigi pädevust lubada kõnealused kolmandast riigist pärit töötajad oma tööturule.

(34)

Kolmandast riigist pärit töötajaid tuleks kohelda võrdsena ka sotsiaalkindlustuse vallas. Sotsiaalkindlustusliigid on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 883/2004 (15). Sotsiaalkindlustuse valdkonnas võrdset kohtlemist käsitlevaid käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada ka töötajate suhtes, kes on lubatud liikmesriiki otse kolmandast riigist. Siiski ei tohiks käesoleva direktiiviga anda kolmandast riigist pärit töötajatele, kes on piiriüleses olukorras, ulatuslikumaid õigusi kui need, mis on ette nähtud sotsiaalkindlustuse valdkonnas kehtiva liidu õigusega.

(35)

Euroopa Liidu Kohus leidis oma 25. novembri 2020. aasta otsuses kohtuasjas C-302/19, (16) et liikmesriik ei saa keelduda sotsiaalkindlustushüvitise maksmisest või vähendada seda õigust ühtse loa valdajale põhjusel, et kõnealuse valdaja osad või kõik pereliikmed ei ela mitte tema territooriumil, vaid kolmandas riigis, kuna ta annab seda hüvitist oma kodanikele, sõltumata nende pereliikmete elukohast.

(36)

Liikmesriigid peaksid tagama võrdse kohtlemise vähemalt nende kolmanda riigi kodanike suhtes, kes töötavad või kes on pärast minimaalset töötamisperioodi registreeritud töötuna. Käesoleva direktiivi kohased sotsiaalkindlustuse valdkonna võrdse kohtlemise piirangud ei tohiks piirata õigusi, mis on antud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1231/2010 (17).

(37)

Liidu õigusega ei piirata liikmesriikide õigust korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteeme. Liikmesriigid kehtestavad ise sotsiaalkindlustushüvitiste saamise tingimused ning hüvitiste suuruse ja saamise ajavahemiku. Seda õigust teostades peaksid liikmesriigid siiski järgima liidu õigust.

(38)

Kolmandast riigist pärit töötajate võrdne kohtlemine ei tohiks hõlmata kutseõppe valdkonnas sotsiaalabiskeemide abil rahastatavaid meetmeid.

(39)

Liikmesriigid peaksid tagama, et nad hoiavad ära kolmanda riigi töötajate diskrimineerimise seoses juurdepääsuga sellistele kaupadele ja teenustele, mille suhtes võrdsus kolmanda riigi töötajate elukohaliikmesriigi kodanikega on tagatud vastavalt käesolevale direktiivile ja liikmesriigi õigusele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata võimaliku diskrimineerimise ärahoidmisele juurdepääsul eraomandisse kuuluvatele üürieluruumidele, et tagada eluasemetingimuste ja üürilepingute vastavus liikmesriigi õiguse kohastele eraomandisse kuuluvaid üüripindu käsitlevatele standarditele ja normidele, sealhulgas üürisummasid käsitlevatele standarditele ja normidele. Eriti oluline on tagada, et kolmandast riigist pärit töötajatel on vabadus valida majutust, ilma et neil oleks kohustust elada tööandja pakutavas majutuses, nii nagu see on asjaomase liikmesriigi töötajate puhul, kooskõlas liikmesriigi õigusega.

(40)

Kolmandast riigist pärit töötajate võrdse kohtlemise tugevdamiseks peaksid liikmesriigid ette nägema tööandjatele mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise eest, eelkõige seoses töötingimuste, ühinemis- ja liitumisvabaduse ning määruses (EÜ) nr 883/2004 määratletud sotsiaalkindlustusliikidega.

(41)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud riigisiseste õigusnormide nõuetekohane täitmise tagamine, peaksid liikmesriigid koostöös tööturu osapooltega, kui see on liikmesriigi õiguse kohaselt kohaldatav, nägema ette asjakohased järelevalvemehhanismid ning asjakohasel juhul mõjusad ja piisavad kontrollid oma territooriumil kooskõlas riigisisese õiguse või haldustavaga. Töötingimuste järelevalve eest vastutavatel teenistustel või muudel pädevatel asutustel peaks asjakohasel juhul olema juurdepääs töökohale.

(42)

Liikmesriigid peaksid ka tagama, et kehtestatud on tulemuslikud mehhanismid, mille kaudu kolmandast riigist pärit töötajad saavad taotleda õiguskaitset ja esitada kaebusi otse või kolmanda isiku kaudu, kellel on kooskõlas liikmesriigi õiguse, haldustava või kohaldatavate kollektiivlepingutega kehtestatud kriteeriumidega õigustatud huvi tagada käesoleva direktiivi järgimine, näiteks ametiühingud või muud ühendused või pädevad asutused. Neid tulemuslikke mehhanisme peetakse vajalikuks, et tegeleda olukordadega, kus kolmandast riigist pärit töötajad ei ole teadlikud õiguskaitsemehhanismide olemasolust või kõhklevad neid iseenda nimel kasutada, näiteks kartuses võimalike tagajärgede ees. Liikmesriigid peaksid tagama, et kolmandast riigist pärit töötajatel on nende elukohaliikmesriigi kodanikega võrdne juurdepääs õiguskaitsele, sealhulgas kohtu- ja haldusmenetlustele, kaebuste esitamise menetlustele, vahendusmenetlustele ja muudele liikmesriigi kodanikele liikmesriigi õiguses sätestatud mehhanismidele. Liikmesriigid peaksid samuti tagama õigusabi kättesaadavuse kõnealustes menetlustes samadel tingimustel nagu oma riigi töötajatele, kui see on nende liikmesriigi õiguses ette nähtud.

(43)

Töötajate kaitse valdkonnas peaksid sarnased järelevalvet, hindamist, kontrolle ja karistusi ning kaebuste esitamise hõlbustamist käsitlevad riigisisesed meetmed olema juba vastu võetud ja riigi tasandil jõustunud.

(44)

Ühtne luba peaks võimaldama loa valdajal selle kehtivusaja jooksul tööandjat vahetada. Lisaks kontrollile, et teha kindlaks, kas ühtse loa valdaja vastab endiselt liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud nõuetele, peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada teatavad tingimused tööandja vahetamiseks, sealhulgas teatamismenetlus ja tööturu olukorra kontroll, kui asjaomane liikmesriik kontrollib ühtse loa taotlemisel tööturu olukorda. Selleks et vältida käesoleva direktiivi tööandja vahetamisega seotud sätete võimalikku kuritarvitamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada ka minimaalne ajavahemik, mille jooksul ühtse loa valdaja peab töötama esmase tööandja juures enne tööandja vahetamist. Olenemata liikmesriigi õiguse kohaselt sõlmitud töölepingu kestusest ei tohiks minimaalne ajavahemik, mille jooksul ühtse loa valdaja peab töötama esmase tööandja juures, mingil juhul ületada kuut kuud. Erandlikel ja igakülgselt põhjendatud juhtudel, näiteks ühtse loa valdaja ärakasutamise korral või juhul, kui tööandja ei täida oma õiguslikke kohustusi ühtse loa valdaja ees, peaksid liikmesriigid võimaldama tööandja vahetamist enne sellise minimaalse ajavahemiku möödumist.

(45)

Ühtset luba ei tohiks kehtetuks tunnistada töötuks jäämise korral vähemalt kolme kuu jooksul, või kuue kuu jooksul, kui kolmanda riigi kodanik on olnud ühtse loa valdaja rohkem kui kaks aastat. Kui töötus kestab kauem kui kolm kuud, peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda, et ühtse loa valdaja tõendaks, et tal on enda ülalpidamiseks piisavalt vahendeid.

(46)

Selleks et suurendada teadmisi ühtse loa saamise menetluse ning kolmandast riigist pärit töötajate ja nende pereliikmete õiguste, kohustuste ja menetluslike tagatiste kohta, soovitatakse liikmesriikidel edendada neid küsimusi käsitlevat reklaamitegevust ja asjakohaseid teavituskampaaniaid, sealhulgas asjakohasel juhul kolmandatele riikidele suunatud tegevust ja kampaaniaid.

(47)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada liidu õiguse ja kohaldatavate rahvusvaheliste õigusaktide soodsamate sätete kohaldamist piiramata.

(48)

Liikmesriigid peaksid jõustama käesoleva direktiivi, diskrimineerimata sealjuures soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keele, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, vähemusrahvuse hulka kuulumise, varandusliku seisundi, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel, eelkõige kooskõlas nõukogu direktiiviga 2000/43/EÜ (18) ning nõukogu direktiiviga 2000/78/EÜ (19).

(49)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt kehtestada kolmanda riigi kodanikele liikmesriigis töötamiseks ühtse loa väljastamise ühtse taotluse menetlus ja liikmesriigis seaduslikult elavatele kolmandast riigist pärit töötajatele ühetaolised õigused, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(50)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ning järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid kooskõlas ELi lepingu artikli 6 lõikega 1.

(51)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(52)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(53)

Kohustus võtta käesolev direktiiv liikmesriigi õigusesse üle piirdub sätetega, mida on võrreldes varasema direktiiviga oluliselt muudetud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb varasemast direktiivist.

(54)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisas osutatud direktiivi liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga,