1.

Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud nõuet, mille kohaselt kasutavad liikmesriigid kõiki asjakohaseid meetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine,

2.

põhimõtet liidu õiguse tõhusa rakendamise kohta liikmesriikides, mis on muu hulgas sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 197 lõikes 1,

3.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile,

4.

keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artikli 9 lõike 4 esimesest lausest osalisriikidele tulenevat kohustust tagada keskkonnaasjades tõhus õiguskaitse,

5.

ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus liikmesriikidele seatud kohustust näha tulemusliku õiguskaitse tagamiseks ette vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades,

—

liidumaa suhtes korduvalt tehtud sunniraha määramise hoiatused ja sunniraha määramise otsused on jäänud tulemusetuks,

—

sunniraha määramise hoiatustel ja sunniraha määramise otsustel ei ole ka juhul, kui sunniraha hoiatusega ja sunniraha määramise otsusega nõutaks sisse senisest suurem summa, märkimisväärset mõjutuslikku toimet, kuna sunniraha tasumisest ei teki liidumaal, kelle suhtes on tehtud jõustunud kohtuotsus, varalist kahju, vaid konkreetsel juhul sissenõutud summa kantakse lihtsalt riigieelarve ühelt kontolt üle teisele kontole,

—

liidumaa, kelle suhtes on tehtud jõustunud kohtuotsus, on nii kohtutes kui ka avalikult kuulutanud, et ta ei täida kohustusi, mille on kohus määranud seoses õhukvaliteedi kavaga, kusjuures sellise avalduse on muu hulgas esitanud liidumaa kõrgeim poliitiline ametiisik liidumaa parlamendi ees,

—

kohtulahendite täitmise tagamiseks on liikmesriigi õiguses aresti instituut põhimõtteliselt ette nähtud, kuid liikmesriigi konstitutsioonikohtu praktika ei luba kohaldada asjaomast sätet sedalaadi olukorras, nagu on kujunenud käesolevas asjas, ja

—

liikmesriigi õigus ei paku sedalaadi olukorras, nagu on kujunenud käesolevas asjas, sunnivahendeid, mis oleksid sunniraha määramise hoiatustest ja sunniraha määramise otsustest tõhusamad, kuid vähem ranged kui arest, ja selliste sunnivahendite kasutamine ei tule ka objektiivselt kõne alla?